Skisofreenia on tõsine psüühikahäire, mis mõjutab inimese mõtlemist, tajumist, emotsioone ja käitumist. See esineb umbes 1% elanikkonnast ning selle sümptomid võivad avalduda varases täiskasvanueas.

Vaimselt lõhestunud maailma tunnetamine, tahte- ja tundeelu ning suhted. Skisofreenne mõtlemine on seotu, hüpleb ühelt teemalt teisele. Inimene ei suuda maha suruda ebaolulisi mõtteseoseid ega väljastpoolt tulevaid asjasse mittepuudutavaid stiimuleid. Võib öelda ka nii, et skisofreeniahoo ajal on valikuline tähelepanu häirinud, inimene näeb või kuuleb liiga palju. Võimatu on eristada taju kujutlusest, seetõttu ägeda skisofreeniahoo ajal inimene näeb või kuuleb asju, mida tegelikult pole olemas – need on meelepetted ehk hallutsinatsioonid. Inimene hakkab uskuma, et teda kiusatakse taga, tahetakse kahjustada, või vastupidi. Enesessetõmbumine on skisifreeniapuhul väga levinud.

Et inimese mõistus töötaks normaalselt, on tarvis ajuosade koostööd ja informatsiooni vahetamist nende vahel. Kui see koostöö on häiritud, on erisugused võimed ja oskused üksteisest nagu ära lõigatud ja toimuvad üksteisest lahus, nagu ka ütleb skisofreenia nimigi – mõistuse lõhestumine.

Skisofreenia diagnoosimiseks kasutavad vaimse tervise spetsialistid psühhiaatrilisi hindamisi, intervjuusid ja teisi kliinilisi meetodeid. Ravi hõlmab tavaliselt antipsühhootiliste ravimite määramist, teraapiat, toetavat keskkonda ja psühho-sotsiaalset rehabilitatsiooni, mis aitavad inimestel paremini toime tulla igapäevaelu väljakutsetega.

Varajane diagnoosimine ja ravi on olulised skisofreeniaga inimeste abistamisel, et nad saaksid paremini hallata haiguse sümptomeid, säilitada toimivust ja parandada üldist elukvaliteeti. Vaimse tervise toetamine, hooliv keskkond ja teadlikkuse suurendamine on olulised tegurid, mis aitavad kaasa skisofreenia mõistmisele ja sellest tulenevatele väljakutsetele vastamisele.