Isiksushäired on pikaajalised mustrid, käitumisviisid ja sisemised kogemused, mis erinevad oluliselt sotsiaalsetest normidest ja mõjutavad inimese kohanemist ja toimimist erinevates eluvaldkondades. Need mustrid on tavaliselt stabiilsed ja ulatuslikud, hõlmates mõtteid, tundeid, käitumist, suhteid ja enesehinnangut. Isiksushäired võivad tekkida noores eas ja kestavad läbi elu, kuigi nende väljendus ja raskusaste võivad ajas muutuda. 

Isiksushäirete täpne põhjus pole täielikult teada, kuid arvatakse, et geneetilised, neurobioloogilised ja keskkonnaalased tegurid võivad mängida rolli nende arengus. Lisaks võivad varases lapsepõlves kogetud trauma ja ebasoodsad keskkonnatingimused mõjutada isiksushäirete kujunemist.

Isiksushäirete ravi hõlmab tavaliselt pikaajalist lähenemist, mis võib hõlmata psühhoteraapiat, ravimeid ja toetavat ravi. Psühhoteraapia, nagu näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia või dialektiline käitumisteraapia võib aidata inimestel mõista oma mõtte- ja käitumismustreid ning arendada adaptiivsemaid oskusi suhete ja toimetulekuks. Ravimid võivad olla kasulikud sümptomite, nagu ärevus või depressioon, leevendamiseks. Toetav ravi võib pakkuda toetust ja praktilisi nõuandeid igapäevaelu toimetulekuks. 

Psühhoteraapia on isiksushäirete ravis keskne ja oluline meetod. Erinevad psühhoteraapia vormid, nagu kognitiiv-käitumuslik teraapia, dünaamiline teraapia, skeemiteraapia, võivad olla kasulikud isiksushäiretega seotud mõttemustrite, käitumise ja suhete muutmiseks. Psühhoteraapia abil saab inimene paremini mõista enda käitumise põhjuseid, õppida uusi oskusi ja strateegiaid, ning arendada tervislikumaid suhteid teistega.

Isiksushäirete ravi on tavaliselt pikaajaline ja nõuab kannatlikkust nii patsiendilt kui ka ravimeeskonnalt. Iga inimese ravivajadus ja lähenemine võivad erineda, seega on oluline individuaalne lähenemine ja koostöö ravimeeskonna ning patsiendi vahel.