Ärevushäire on vaimse tervise häire, mida iseloomustab püsiv ja liigne ärevus, hirm või muretunne, mis on ebaproportsionaalne tegelikele olukordadele. See ärevus võib olla nii pidev kui ka seotud konkreetsete olukordadega. Ärevushäire võib oluliselt häirida igapäevaelu, takistada inimestel täiel määral osaleda töös, koolis, sotsiaalses elus ja suhetes.

Ärevushäirete hulka kuuluvad:

1. Generaliseerunud ärevushäire (GAD): Pidev ja liigne ärevus, muretsemine ja pingesolek mitmesuguste igapäevaste asjade suhtes, ilma konkreetse põhjuseta.

2. Paanikahäire: Korduvad paanikahoogud, mis on ootamatud ja kaasnevad intensiivse hirmu või ebamugavusega. Paanikahoogudega kaasnevad sageli füüsilised sümptomid, nagu südamepekslemine, hingamisraskused, higistamine ja värinad.

3. Sotsiaalärevushäire (sotsiaalfoobia): Intensiivne hirm sotsiaalsetes olukordades olemise, teiste inimeste hinnangute ja hukkamõistu ees. See võib hõlmata hirmu rääkimise, esinemise, esitluste tegemise või suhtlemise ees teistega.

4. Spetsiifiline foobia: Ülemäärane hirm või ärevus konkreetse objekti, olukorra või tegevuse suhtes, näiteks ämblike, kõrguste, lennureiside või vere ees.

5. Obsessiiv-kompulsiivne häire (OKH): Korduvad sundmõtted (obsessioonid) ja/või sundkäitumine (kompulsioonid), mis põhjustavad ärevust ja häirivad igapäevast toimimist.

Ärevushäirete ravi hõlmab tavaliselt mitmeid lähenemisviise:

1. Psühhoteraapia: Kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT) on sageli esimese valiku teraapia ärevushäirete korral. KKT abil saab inimene ära tunda ja muuta oma ärevust tekitavaid mõtteid ja käitumismustreid ning õppida uusi kohanemisstrateegiaid. Teised teraapiavormid, nagu näiteks hingamisõpetus, lõõgastumistehnikad või sotsiaalse ärevushäire korral sotsiaalsete oskuste koolitus, võivad samuti olla osa ravist.

2. Ravimid: Mõnedel juhtudel võib arst välja kirjutada ärevushäirete raviks ravimeid, näiteks selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid (SSRI-d) või bensodiasepiine. Ravimite kasutamine peaks toimuma meditsiinitöötaja järelevalve all.

3. Elustiili muutused: Tervislik eluviis, mis hõlmab piisavalt und, regulaarset füüsilist aktiivsust, tasakaalustatud toitumist ning stressi juhtimise tehnikaid, võib aidata vähendada ärevust.

4. Tugisüsteem: Toetus, olgu see siis perekonnalt, sõpradelt või tugirühmadelt, võib olla ärevushäirete juhtimisel oluline. Rääkimine teistega, kes kogevad samu väljakutseid, võib pakkuda lohutust ja praktilisi nõuandeid.

Ärevushäirete ravi on individuaalne ja võib sõltuda konkreetsest häirest, selle raskusastmest ja inimese individuaalsetest vajadustest. Oluline on pöörduda vaimse tervise spetsialisti, nagu psühholoogi või psühhiaatri poole, et saada täpset hindamist ja sobivat raviplaani vastavalt individuaalsele olukorrale.